Edukuse klassikaline mudel soodustab muutust: elukestvad õpingud ning pidev eneseareng on peamisteks märksõnadeks, et säilitada konkurentsivõime.
Teoreetilisel tasandil on kerge järgida ideed, et vaid oskus muutuda võimaldab edu. Sellegipoolest näitab praktika, et enamik ettevõtteid jääb vanade, eelkõige mugavate harjumuste juurde. USA tööpsühholoogid Gino ning Staats usuvad teadvat, mis seab edu võimalikkuse ohtu.
- Esiteks – kuigi tippjuhid justkui seostavad edu oskusega läbi kukkuda, näitab praktika, et just vigade tegemine võimendab hirmu olla seostatud ebaõnnestumisega. Gino ja Staats usuvad, et antud mõtteviisist vabanemiseks on juhina soovitav iseendale esitada kaks küsimust. Esiteks, kas meie ettevõte julgeb võtta riske ning teiseks, kas me pooldame läbikukkumist ning sellest õppimist? Just nende küsimuste abil on võimalik teha järeldus, kas muutusega seostatakse pigem negatiivset või hoopis positiivset ehk võimalust areneda.
- Teiseks murekohaks on impulsiivselt kiire tegutsemine. Üldjuhul tegutsetakse probleemide kujunemisel kiiresti, et vältida kahjusid. Antud käitumine on tihti aga tulemusetu, sest vastavas olukorras langetatud otsused tehakse suure pinge all. Just seetõttu tuleks probleemses situatsioonis tegutsemise asemel hoopis aeg maha võtta. Samuti on soovitav peegeldada ning analüüsida juba tehtut ning rahulikult võrrelda kiire käitumise tagajärgi ratsionaalsete valikutega.
- Kolmandaks põhjustab liigne tahe töömiljöösse sobituda tahtmatuid tagajärgi. Inimesena on loomulik uues keskkonnas pingutada, et kolleegidega läbi saada ning nii tööalaste kui sotsiaalsete normide kohaselt käituda. Seevastu põhjustab hirm eristuda ning soov sulanduda oskamatust näha ning edukalt rakendada iseenda oskuseid. Artikli autorid soovitavad ettevõtetel aeg-ajalt tõsta enda töötajate teadlikkust nende juba olemasolevatest vilumustest. Seda saab teha näiteks küsimustike või avatud vestlusringide abil, kuid eelkõige on tähtis töötajate julgustamine ja motiveerimine.
- Neljandaks – ettenägematult keerulistes situatsioonides jäävad korporatsioonid sageli lootma spetsialistide abile. Antud mõtteviis sillutab tee mentaliteedile, mille kohaselt raskeid olukordi on võimatu ise ületada. Autorid soovitavad viia läbi erialaseid praktilisi ülesandeid, mis võimaldavad töökogemuse efektiivsemat kasutamist kriitilistel momentidel. Seda saab teha näiteks uut tüüpi ülesannete andmisega, kuid sama tähtis on tagada ka kolleegide omavaheline suhtlus ning oskus koos töötada. Kui firma töötajad on teadlikud üksteise oskustest, on vähetõenäolisem, et raskes situatsioonis pöördutakse välise abi poole ning pigem kasutatakse ära ettevõttesiseseid ressursse.
Kuigi lühiajaliselt võib läbikukkumiste vältimine, impulsiivne tegutsemine, töökeskkonda sobitumine ning spetsialistidele lootmajäämine näida tulemuslikuna, on paratamatult tegemist vaid ajutise lahendustega.
Selleks, et saavutada edu, tuleb säilitada rahulik mõtlemine kriisiolukordades, tagada meeskonnatöö ning eelkõige tasakaalustada liigne hirm ebaõnnestumiste ees.
Kasutatud materjal: https://hbr.org/2015/11/why-org