Alates jaanuarist 2019 on iga ettevõtja, olenemata ettevõtte suurusest, kohustustatud üle vaatama ja vajadusel täiendama töökeskkonnaalast riskianalüüsi psühhosotsiaalsete riskide analüüsiga ning kui need ohud on kaardistatud, siis koostama tegevuskava psühhosotsiaalsete ohtude ennetamiseks ja vähendamiseks. Ehk, nii nagu kiiver ja kindad on töötajale antud kaitseks füüsiliste vigastuste eest, nii tuleb ettevõttel leida vahendid ka vaimse tervise kaitseks.
Psühhosotsiaalsete riskide kõige tuntum määratlus on sõnastatud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni ILO (International Labour Organization) poolt, mis defineerib psühhosotsiaalsed riskid kui töösuhete, töökorralduse ja juhtimise vahelised koostoimed ning muud töökeskkonna ja töökorralduslikud tingimused ühelt poolt ja töötajate pädevus ning vajadused teiselt poolt, mis läbi arusaamade ja kogemuste võivad mõjuda töötaja tervisele ohustavalt. Tuginedes enda magistritööle (2018), mis uuris psühhosotsiaalseid ohutegureid kuni 49 töötajaga Eesti ettevõtetes, selgus, et põhilisteks tajutavateks psühhosotsiaalseteks ohtudeks on kiire töötempo, emotsionaalne pinge ning tasakaalu puudumine töö ja pereelu vahel. Kõik eelnimetatud ohud on teadaolevalt ka sagedasteks stressi põhjustajateks, mis ilma õigeaegse sekkumiseta võivad viia läbipõlemise ja depressioonini.
Läbipõlemine ja depressioon on viimastel aastatel aina enam levinud põhjusteks töötajate töövõime vähenemisel, põhjustades ka absentismi (töölt puudumist) ning presentismi (näiline töö tegemine, ka tööl viibimine haigena). Töötaja puudumine töölt või tööülesannete puudulik täitmine tööl oleva töötaja poolt mõjutab otseselt ettevõtte tulemuslikkust. Arvestades vananevat elanikkonda ja tööjõupuudust on tööandjale oluline seista selle eest, et ka vähenenud töövõimega inimene võimalikult kiiresti tagasi tööle aidata, pakkudes talle vajalikku tuge ning võimalust teha jõukohaseid ülesandeid. Enamasti ilmnevad tööga seotud psühhosotsiaalsed ohud olukordades, kus töötajal puuduvad oskused ning strateegiad tekkinud olukorraga toimetulekuks. Toimetuleku parandamiseks tuleks töötajatele võimaldada professionaalset ja vajalikul ajahetkel kättesaadavat psühholoogilist nõustamist, mis aitab töötajal parandada probleemi käsitlemise oskuseid ning annab algteadmised kuidas tulla toime stressiga. Sageli kardavad töötajad pöörduda psühholoogi poole või paluda ettevõttelt selleks vahendeid kuna selle palvega nad justkui tunnistaks, et ei olda enam täisväärtuslikud töötajad. Samuti on nii töötajate kui tööandjate hulgas levinud väärarusaam, et psühholoogi juurde jõuavad ainult vaimselt haiged inimesed kuigi tegelikult on psühholoogilise nõustamise põhiliseks eesmärgiks aidata just tervetel inimestel hakkama saada keeruliste olukordadega, et vältida ja ennetada hilisemaid vaimse tervise probleeme. Siin oleks kindlasti üheks lahenduseks kui tööandja võimaldaks töötajal vajalikule nõustamisele pöörduda anonüümselt.
Vastavalt üle-Euroopalisele ESENER-2 (Second European Survey of Enterprises on New and Emerging Risks) uuringule on Eesti üks kolmest riigist, kus psühholoogi abi kasutatakse ettevõtetes kõige vähem, napilt 4%, samas kui meie naaberriigis Soomes kasutab 60% ettevõtetest oma töötajate vaimse tervise toetamiseks ja ettevõtte töötingimuste parendamiseks psühholoogi abi. Vähem kui 10% Eesti ettevõtetest omab tegevuskava tööstressi ennetamiseks ja vähendamiseks, võrdluseks võib siia tuua Inglismaa, kus selliseid ettevõtteid on 57%. Üheks põhjuseks, miks tööandjad ei pööra täna veel eriti palju tähelepanu töötajate vaimse tervise hoidmisele ja tööohutusele üldiselt, võib olla fakt, et enamus Eesti ettevõtetest (93%) näevad sellises tegevuses põhiliselt mõju ainult maine kasvule kuid ei teadvusta endale, et selline ennetustegevus aitab, läbi terve ja motiveeritud tööjõu, oluliselt parandada ka ettevõtte produktiivsust ning arengut. Mida teadlikum ja enesekindlam on töötaja, seda paremini suudab ta vastu seista erinevatele uutele stressoritele nagu näiteks viimasel ajal üha enam räägitud tehnostress, mis kujutab endast võimetust kohaneda uute programmide ja tehnoloogiate ning tehnikaga. Tehnostress võib edasi areneda ärevuseks, mis on põhjustatud hirmust kaotada töö robotitele.
Et kõik vaimse tervise seisukohast olulised aspektid saaksid vajaliku tähelepanu, tuleb juba täna ettevõtetel hakata vaimse tervise teemadega teadlikult ja süvitsi tegelema, kas kasvatades ettevõttesisest kompetentsi või kaasates väliseksperte. Esimesteks sammudeks sellel teel võiks olla:
• Töö ümberkorraldamine selliselt, et vähendada füüsilist ja psühholoogilist pingutust ja survet töötajale tööülesannete täitmisel
• Töötajate konfidentsiaalne nõustamine
• Konflikti lahendamise protseduuri väljatöötamine
• Ületundide vähendamine ja ebaregulaarse töögraafiku korrastamine
Tööandja, taga oma töötajale vaimse tervise kaitseks „kiiver ja kindad“ ning saad vastu tugeva ja terve organisatsiooni, mis kohaneb muutustega ja on konkurentsivõimeline teiste ettevõtete seas!